Kas töö teeb õnnelikuks? Fujitsu avaliku sektori tarkvaraarenduse meeskonnajuhi Linda Lemberi arvates küll. Rõõmu toob nii inimeste arengu nägemine kui ühiskonnale suurt väärtust pakkuvates projektides osalemine.
Samas on inimestega tegeleva juhi roll vastutusrikas ja töö teinekord pingeline, mõnikord ei pääse ka rasketest otsustest.
Linda sattus praegusele ametikohale meie Tartus asuva tarkvaraarenduse meeskonnas kümme aastat tagasi, olles enne seda kogu elu pealinnaga seotud olnud. Kasvanud Tallinnas ning omandanud majandushariduse Riias, Stockholmi Kõrgema Majanduskooli Riia harus, sattus ta õpingute lõpetamise järel statistikaametisse, kus hakkas tegelema väliskaubandusstatistika projektiga.
Tegu oli Eesti-Soome koostööprojektiga ning esialgu oli Linda roll Soomest tulnud eksperdi assisteerimine. “Ta vajas endale inimest, kes natuke tõlgiks ja projekti ning paberimajandust korras hoiaks. Siis sattusingi projektide juhtimise juurde ja üks osa sellest oli ka IT-lahenduse arendamine,” räägib ta praegusesse valdkonda sattumisest.
Pärast rahvusvahelise koostööosa lõppu tegeles Linda sama projektiga veel mõned aastad, aidates IT-arenduse jaoks analüüse kirjutada, kuni võttis üle juba päris projektijuhi rolli. Sealt tekkis nii palju enesekindlust, et jätkata hiljem samal karjääritrajektooril Swedbankis, tolleaegses Hansapangas.
Hansapanga aja – ja tegelikult kogu karjääri – ühe suurima väljakutsena toob Lember välja eurole üleminekuks valmistumise. “Minu suurim projekt projektijuhtimise mõttes oligi Swedbankis, kus olin osa euro tuleku meeskondadest. Juhtisin euro tulekut pangatuuma poole peal.” ütleb Linda. Selles projektis oli väljakutseid rohkemgi, kui tahtnuks. “Vahel on tähtaeg kivisse raiutud ja enamgi veel, asjad tuleb valmis saada ükskõik millise hinnaga.”
Kokku töötas ta Swedbankis ligi kuus aastat, tegeledes projektidele lisaks ka projektijuhtide kompetentside juhtimisega. “Sealt sain ka inspiratsiooni naistest IT-s,” märgib Linda.
Selle inspiratsiooni najal otsustas ta muutuse teha ning kandideerida Fujitsu Estoniasse meeskonnajuhi positsioonile Tartus, kuhu ta ka valituks osutus.
“Otsustasin, et Tallinn on end minu jaoks mõneks ajaks ammendanud ja ütlesin oma uuele ülemusele, kes on mu ülemus senini, et tulen kaheks-kolmeks aastaks. Aga siis tuli isiklik elu ja pere ning siin ma nüüd olen…”
Kogu selle aja ongi tLinda olnud samas ametis – meeskonnajuht Fujitsu Estonia avaliku sektori projektide tiimis, kus on kokku umbes veerandsada inimest ning lisaks temale veel teinegi meeskonnajuht Mait Koppel.
“Minu roll on koordineeriv,” ütleb Linda oma töö kohta ja lisab, et tegeleb aeg-ajalt küll ka projektide juhtimisega, kuid seda tuleb ette pigem harva.
Isegi kui meeskonnajuhid ei ole kõikides projektides n-ö kättpidi sees, osalevad nad ometi paljudes edulugudes, mida nende tiimid on aidanud ellu viia.
Ühe põnevama projektina ja ka huvitavama kokkusattumusena toob Linda välja Põhja-Eesti Regionaalhaiglale (PERH) tehtud immuniseerimise dokumenteerimise digitaalse lahenduse, mis võeti kasutusele 27. detsembril 2020. Lahenduse abil saab PERH Eesti tipphaiglale kohaselt immuniseerimisi dokumenteerida, koostada sellega seotud riiklikke meditsiinidokumente ning edastada neid Tervise Infosüsteemi.
Lahenduse töölepaneku tähtajaks oli algselt seatud 2021. aasta algus. Kuid keset kõige rängemat koroonapandeemiat oodati pikisilmi peatselt saabuvat COVID-vaktsiini, mida sooviti juba uues süsteemis registreerima hakata.
Enam kui 4000 tundi kestnud arendus- ja testimistöid tipnesid sellega, et töö jõuti valmis mitu nädalat enne tähtaega. “See on üks kõige ilusamaid võite,” ütleb Lember, kes arendusega tegelenud kuueliikmelist meeskonda juhtis. Tagantjärele võib ta öelda, et projekti pingelisest lõpust hoolimata õnnestus see edukalt ja olulisi tõrkeid ei esinenud.
Enamike ametite kohta on olemas omad müüdid ja stereotüübid. Nõnda ka meeskonnajuhtidel, kes teadupärast ju muud ei teegi, kui jalutavad ringi ja jagavad ülesandeid. Või kas asi on ikka nii?
“Võib-olla heal päeval ongi,” muigab Linda ja märgib, et selle poole tuleb püüelda, et asjad sujuvad ja juht meeskonnaliikmete töösse sekkuma ei pea
.
Aga on neidki päevi, kus tuleb kellegi tööle anda konstruktiivset-negatiivset tagasisidet. Või annab hea töötaja kiirel ajal sisse lahkumisavalduse. Mida siis teha ja kas leidub keegi, kellele pooleli jääv töö üle anda? Ning miks kolleeg üldse lahkuda tahab? Kas on veel võimalusi, et ta jääks? Selliste küsimustega peavad meeskonnajuhid tahes-tahtmata silmitsi seisma.
Et meeskonnaga samal lainel püsida, üritab Linda kõikide meeskonnaliikmetega vähemalt kord kuus personaalselt vestelda. Nii saab ta paremini aru nende mõtetest, et olla kursis nii töö kui üldise rahuloluga ning ennetada võimalikke probleeme.
See on eriti oluline nende kolleegide puhul, kes töötavad projektides, millega tiimijuht igapäevaselt kokku ei puutu. Sel juhul on saadav tagasiside kasulik ka projekti käekäigu ja väljavaadete hindamiseks.
Osa Linda tööst on kolleegide arengu planeerimine. Nagu ta ütleb, ei käi see pigem suure ja strateegilise plaani järgi: “Enamasti on töö see, mis inimesi arendab. Täidad oma ülesandeid ja selle kaudu õpid ning saad kogemusi.” Kui tundub, et keegi on valmis kandma suuremat vastutust, siis saab ta seda ka proovida. “Ning loodetavasti tuleb välja.”
Oluline väljakutse on inimeste vahetumine. Inimeste liikuvus pole Linda meeskonnas viimasel ajal küll ülemäära suur olnud, samas on Fujitsu Estonia juba mitu aastat olnud kasvule orienteeritud. Seetõttu käib värbamine kogu aeg aktiivselt.
“Valiku tegemine on üpris keeruline. Ega ju tegelikult ette ei tea, kuidas keegi hakkama saab või kuidas meeskonda sobitub.” Samas asjalikus kandidaadil on alternatiive palju. Nii on töötajate hoidmine samuti väljakutse.
“Kui oled päriselt kogenud arendaja ja arvad, et tahaksid töökohta vahetada, on suur võimalus, et nädala-paari jooksul on viis pakkumist laual. Kuidas siis olla see ettevõte, keda välja valitakse?” küsib Linda.
Töötasu ei ole enam kõige olulisem, sest madal pole see sellistel positsioonidel kuskil. “Siis tekib küsimus, kes millist väljakutset või sektorit keegi enda jaoks otsib,” tõdeb ta. Mängu tuleb näiteks tehtava töö sisu ja selle olulisus.
Muidugi on võimalus värvata varasema kogemuseta inimesi. Ehk annab Linda algajatele kergemalt võimaluse, kuna ta isegi ilma erialase hariduseta sektorisse sisenes? “Tahaks öelda, et jah, kõik on elu jooksul õpitav. Aga just arendajate osas olen hiljuti natuke kõrvetada saanud.”
Nimelt on viimasel ajal tekkinud palju potentsiaalseid arendajaid, kes on ehk mõnesaja tunni jagu veebikursuseid võtnud. Sellised teadmised aga ei ole võrreldavad erialase bakalaureusekraadi ja eriti töökogemusega.
“Vähemalt üks hiljutine juhus näitas jälle, et baas, taust ja kogemused on väga olulised. Arendajate puhul olen nüüd natukene ettevaatlikum,” tõdeb meeskonnajuht.
Muudes rollides, näiteks testija või analüütikuna, on IT-välise inimesena alustamine lihtsam. Analüütiku puhul on hea just see, kui ta tänu oma varasemale taustale tunneb mingi valdkonna äriprotsesse ja on “elu näinud”, mitte päris koolipingist tulnud.
Projektijuhtide puhul olenevad nõudmised aga paljuski konkreetse töö sisust. “Tehniline projektijuht peaks olema IT taustaga. Aga IT-s töötab ka palju projektijuhte, kes ei ole tehniliste teadmistega ning kelle põhiliseks rolliks on töö korraldamine ja kommunikatsioon. Siis ei pea projektijuhil IT-alaseid süvateadmisi olema, kui tal on vähemalt mingil tasemel huvi valdkonna vastu. Alati saab ju meeskonna käest selgitusi küsida.”
Kuidas käib hea meeskonna kokkupanek? “See on ikka suuremat sorti alkeemiaülesanne,” naerab Linda.
“Juhil on piiratud arv hoobasid, ta saab reageerida, kui miski ei tööta. Aga garanteerida, et inimesed hakkavad hästi koos töötama, väga ei saa. Keegi on kellelegi ikkagi vastukarva. Oleme ju kõik professionaalid, aga lisaks sellele ka inimesed.”
Mingi naljategu pole ka juba töötava meeskonna koos hoidmine. Selle kohta ütleb Linda, et projekti- või meeskonnajuht tegeleb kestvusspordiga.
“Pead tekitama inimestes usalduse ja jõudma tulemuseni pikas perspektiivis. Kui täna kellegi seljas elad ja üritad inimesi survestada oma taktikepi järgi, siis võib olukord minna hullemaks. Meeskonnaliikmed on minust mõnelgi alal märksa kompententsemad.” Projekte juhtides peakski toetuma ekspertide teadmistele ja hinnangutele.
Tiimi töötavana hoidmise ülesannet ei teinud lihtsamaks koroonakriis, mis tõi kodukontorid ja mille tulemusel paljudes firmades, sealhulgas Fujitsu Estonias, nüüd suuresti kaugtööd tehakse.
“Inimesed nägid enne üksteist igapäevaselt ja tegid tõepoolest koostööd. Tekkis spontaanset huumorit ja kujunes meeskonnatunne. Nüüd vahel imestan, et kõik vanast rasvast veel edasi toimib. Loomulikult on tekkinud asendustegevused: endiselt tehakse koosolekuid, küll üle veebi, mõnikord toimuvad meeskonnaüritused.
Aga kas sellest piisab? Hetkel pole mul põhjust arvata, et ei piisa, aga seda ma kardan,” avaldab Lember ja tõdeb, et pärast kodukontorite suurt sissetungi on juhtide töö mõnevõrra keerukam.
Kuidas inimeste juhtimise vastutusekoormaga toime tulla, kui juhi tegevusest sõltub sageli meeskonna käekäik ning vahel tuleb teha raskeid otsuseid? Linda arvates tuleb lihtsalt jõuda arusaamiseni, et otsused pole isiklikud ja neid tehes peab juht vaatama laiemat pilti.
“Kui keegi ikkagi meeskonna motivatsiooni alla viima hakkab, siis tuleb kõigi heaolu huvides teha valikud, mis pole meeldivad mulle teha ega inimesel kuulda.” Siis ei tasu ennast piitsutada. “Sellistel juhtudel loodan, et kõik saavad aru, et siin pole midagi isiklikku ja selliste otsuste tegemine on minu kohustus ja töö. Kui mina neid ei tee, siis ei tee keegi.”
Suuremate küsimuste puhul lähtub ta põhimõttest: tark ei torma ehk uisapäisa otsuseid ei tehta. Ning kui võimalik, tasub läheneda demokraatlikult ja võtta sisend ka meeskonnaliikmetelt. “Kuid loomulikult ei taha nemad lõplikku otsust teha ja ei peagi, see on minu vastutus,” märgib meeskonnajuht.
Mis hoiab Lindat kümme aastat ühes ettevõttes ühel positsioonil? “Inimestega töö on vaheldust pakkuv. Eks erinevaid probleeme tuleb muidugi ette, kuigi need hakkavad lõpuks mõnes mõttes korduma. Aga lisaks nendele on rõõmud! Saad näha spetsialistide arengut – näiteks kuidas praktikandist viie aasta jooksul vanemarendaja saab.”
Juhtide puhul tavaline, et töömõtted võetakse koju kaasa. See võib aga pikapeale eraelu segama hakata. Kas seda juhtub ka Lindal või on tal ehk pakkuda nippe selle vastu?
“Kui on suuremad mured, siis ei pääse,” nendib meeskonnajuht, kuid lisab, et seda juhtub siiski harva. Saladus selleks on lihtne: pere, kes sisustab enamiku õhtuid piisavalt sisukalt, et tööasjade ajamiseks üldjuhul mahti ei jää. Nimelt peavad tähelepanu saama viis last, kellest noorim sai äsja alles aastaseks.
“Mul on vedanud väga toetava elukaaslasega,” ütleb Linda. Peale kahe esimese lapse sündi oli ta pikemalt kodus, kuid seejärel otsustas, et rohkem seda ei soovi ning tähtsustab ka karjääri. “Nüüd on elukaaslane see, kes hoolitseb rohkem lapse eest, ja mina saan tööga tegeleda, sest see toob mulle rõõmu.”
Lugu ilmus esmakordselt portaalis geenius.ee
