Teiseks huvitas mind võrdlus mõne väga tugeval tasemel sporti tegeva kolleegiga. Ka loosiauhinnad olid meeldiv lisaboonus.
Eraldi eesmärke ma kampaaniaks ei seadnud, jätkasin treeninguid oma tavapärases rütmis. Viimased 2-3 aastat tähendab tavaline koormus mulle 6-8 treeningtundi nädalas. See hõlmab sõltuvalt hooajast jooksu, ujumist, ratast, üldkehalist treeningut. Püüan olla õues nii palju kui võimalik. Talvel vahetub ratas pigem matkamise vastu. Lisaks on hea omada koera, kellega tuleb iga päev jalutamas käia.
Sel aastal tegin läbi Ironmani poolpika triatloni ja sellest jäi külge kiindumus avavee ujumise vastu, mida jätkan nüüdki hommikuti Männiku karjääris.
Novembris-detsembris võtan hooaja kokku ja valin uueks aastaks välja mõne võistluse, milleks valmistumise ümber oma trennid ehitan.
Tervisenäitajate osas hoian taset ja vaatan, kas liigun enda seatud eesmärkide poole. Trenni juures jälgin pulssi ja taastumist. Kiirust jälgin nii jooksu, ratta kui ujumise puhul. Võrreldes ennast jaanuaris ja septembris, on kindlasti paranemist näha. Näiteks puhkeoleku pulss (RHR) on langenud.
Kampaania lõppemine minu jaoks muutust ei too. Sport on mulle elustiili osa, mitte ühekordne suur pingutus. Küll aga vaatan kõiki, keda näen avalikus ruumis sporti tegemas, austuse ja tunnustusega, olenemata sellest, mis tasemel või kui palju seda tehakse.
Selle aasta kampaania uudne aspekt oli, et eri kuudel mõõdeti erinevaid näitajaid. Mulle see varieeruvus meeldis – andis võimaluse erinevate alade harrastajatel tabelis esile tõusta. Samas, kui oma eesmärgid ja treeningplaan on paigas, ei maksa hasardi ja kolleegidega võrdlemise ajel sellest kõrvale kalduda.
Kui tahame inimesi suunata rohkem end liigutama, siis on 4-kuuline periood hea järjepidevuse ja harjumuse tekitamiseks.”